Miks on hea Utah-s töötada? | Osa nr 8

Heihopsti!!

Täna on teemaks meie väga armasaks saanud osariik UTAH, kus me terve suve veetsime! Räägime täpsemalt, mis on Utah-s töötamise plussid. 

Kena detsembri jätku!!

K&K;)

Enne kui lähed raamatuid müüma | Osa nr 7

Tere!!

Mis te arvate kui keegi ütleks, mis teid raamatutöös ees ootab enne kui ütlete "Jah" sõna managerile. Ühtlasi sellest räägiksid ausalt kõik ära endised raamatumüüjad. Tundub põnev, või mis?

Sel korral räägin koos ¡¡Kristeliga!! raamatumüügi reeglitest, mis oleks teil, tulevastel müüginaistel/meestel või niisama huvilistel, hea teada.

Mõnusat vaatamist! ;)

Teie Kristel & Karola

Midagi lõbusat | Osa nr 6

Vahelduseks tööjutule jagan hoopis meie muusikavideot. :D See on filmitud imeilusas Arches looduspargis, kus me käisime oma USA perega augusti lõpus. Vaieldamatult kaunis koht, kuhu ma kindlasti tagasi läheksin ning soovitaksin ka teistel seda kohta külastada. Nii palju on käia ja vaadata. Kuna sinna sõitmiseks kulub 3,5 tundi, alustasime oma matkarännakut varahommikul, umbes kella 5 paiku.
Arches National Park on USA rahvuspark ida Utahis. Park asub Colorado jõel,  6 km Moabi linnast põhjas. Park on tuntud oma üle 2000 naturaalse liivakivi kaare poolest, sealhulgas ka maailmakuulus Delicate Arch. Lisaks on pargis mitmeid unikaalseid geoloogilisi ressursse ja moodustusi.

Kokku kulus meil matkamiseks aega kaks päeva, kus öö veetsime hotellis. Panen siia ka mõned pildid meie imelisest rännakust. :)

Peretütre Anniega :)

Meie USA pere: pereisa Dave ja tema tütar Annie.

Soovin teile teguderohket ja lõbusat novembrikuud! :)

Karola

Tavapärane tööpäev | Osa nr 5

Hello!!!

Väga vabandan juba ette, et nii pikk video tuli. Ma nägin niigi väga palju vaeva, et oma juttu lühemaks saada, sest tegelikult jagub juttu hommikuni.

Minu kliendi toredad lapsed, kellega ma suhtlen tänaseni.

Haarake popcorn ja saage osaks minu tavapärasest tööpäevast Ameerikas. Kui sa veel ei tea, kuidas tuleb rääkida inimesega, kes tuleb uksele ja ütleb sulle ''No!'', siis heidke videole pilk peale! ;)

Ameeriklane Eestlastest | Osa nr 4

Hei!

Seekord ma tahan rääkida oma ühtedest Ameerika sõpradest  - perekond Titcomb-ist. Nendega me tutvusime väga naljakal viisil.

Nimelt oli meil Kristeliga plaanis ostukeskusesse minna. Aga oli probleem, polnud millegagi sinna minna, kuna see asus kodust üsna kaugel. Ühistransport ka sinna ei viinud. Seega võtsime jalad selga ning läksime tanklasse inimeste käest küsima, kas keegi saaks meid aidata. Muidugi me igalt ühelt ei küsinud, silma järgi vaatasime, kes tundus usaldusväärne. Vanad pässid jätsime kohe kõrvale.

Märkasime, et üks noormees puhastab usinalt oma autoklaase ning läksime rääkima oma murest. Ta oli väga üllatunud, et me oleme kuskilt Eestist ja julgeme nõnda küüti küsida. Ta oli nõus meid ära viima ning pakkus, et ta võib oma naisega pärast meile ka järgi tulla. Me olime väga imestunud, kas tõesti leidubki nii häid inimesi siin maamunal. Ütlesime, et võib-olla leiame jälle sama toreda inimese, kes oleks nõus koju viima. Noormees vastas kohe: no, no, no nad tulevad meile ise järg! Kõik ei ole siin head inimesed ning äkki võib meiega midagi juhtuda, kunagi ei tea. Okei, kell 22 siin kino ees! Thank you so much! Byeee!!

Täpselt kell 22 olidki nad kokkulepitud kohas. Nad on tõesti väga head ja sõbralikud inimesed. Vahetasime kontakte ja ütlesid, et kui me veel tahame kuhugi minna, siis helistaksime neile. Nii armas!:) Järgmisel päeval kutsusid meid kohe kinno ja sellest päevast peale suhtlesime nendega regulaarselt. Käisime nendega nende sõbra pulmas, lapse sünnipäeval, viisid meid kesklinna tähtsamaid vaatamisväärsusi vaatama ja käsime ka mereakvaariumis. Ühesõnaga meil oli nendega väga tore!

THANK YOU SO MUCH, CLAUDIA AND MARCUS, FOR THESE GREAT MEMORIES!!

Jaaa nüüd on videoaeg! Nimelt, huvitas mind väga, mida ta nüüd arvab/teab Eestist ja eestlastest, kui nad on kohtunud meiega. Ta oli meeleldi nõus minuga väikse ''intervjuu'' tegema.

Osa nr 3: pühapäevad

Pühapäevi ootasin mina KÕIGE rohkem, sest siis sai tööst puhata ja oma tiimiga aega veeta. Mul vedas oma tiimiga väga - olid ägedad inimesed, kellega oli alati lõbus.

Vabal päeval nagu tavalistel tööpäevadelgi oli äratus kell 6.59. Nii oleks tahtnud kauem magada. Karastasime end külma duši all, pesime hambad, panime tavariided selga ja läksime kiiresti toidupoodi. Meil Kristeliga vedas, sest meie hostisa oli nõus meid autoga varahommikul poodi viima. Poes käimine oli paras huumor. Me lihtsalt jooksime ostukäruga mööda poodi ringi ning saime suures Walmardis käidud vähem kui 25 minutiga. Meil oleks olnud võimalik minna toidupoodi ka õhtul, aga õhtul oli niigi palju tegevusi, et mõtlesime aja kokku hoides kiiresti hommikul ära käia. Vahel käisime ka ise rattaga oma väikses toidupoes.

Meie manager võttis meid autoga kodu juurest peale enamasti kell 8.30, siis oli suund hotelli, kuhu kõik meie tiimikaaslased kogunesid. Oii, milline rõõm oli näha oma tiimikaid, kõik kallistasid üksteist ning pakatasid rõõmust. Peale rõõmurallit sai oma perega ühendust võtta, kes helistasid, kes kirjutasid meili. See tund aega oligi mõeldud peredele, sõpradele. Siis kutsusid meie managerid individuaalsetele jutuajamistel. Rääkisime oma nädalast: mis hästi läks, mis oleks võinud paremini minna, kuidas fookused toimisid ning märkisime ära oma müügipiirkonna, kus nädal aega töötasime. Kui need jutud olid kõigil ära räägitud, oli meil suur meeting kõik koos, kus igal pühapäeval oli uus teema võetud. Nendeks teemadeks oli näiteks, kuidas müüki parandada, kuidas olla parem müügitekstis, kuidas inimestega suhelda jne. Kui lõpuks oli see kõik hotellis toimunu läbi, ootas meid enamasti mingi lõbus tegevus. Näiteks käisime ujumas, bowlingut mängimas ja mõnes söögikohas söömas. Paraku ei saanud seda pikalt nautida, sest enne uut algavat nädalat pidi kõik asjatoimetused tehtud olema. 

Pügapäevad möödusid väga kiiresti. Kui me Kristeliga lõuna paiku koju jõudsime, panime kohe pesu pesema ning seejärel hakkasime oma USA perele eestipärast sööki valmistama. Kuna meie hostisa mingit raha seal elamise eest ei küsinud, leppisime kokku, et igal pühapäeval teeme meie midagi eestipärast süüa. Suurepärane diil, eksole. Meil vedas väga meie perega!

Iga tiimikaaslasele oli antud mingi ülesanne, mida ta pidi suvel tegema. Mulle anti blogi pidamine, pidin iga nädal kirjutama meie tiimist, kuidas möödus ning mida naljakat toimus. Kuna ma sattusin kirjutamisega väga hoogu, kärbiti minu teksti väga palju. Need postitused läksid kõik SW blogisse, kus olid ka teiste tiimikate postitused. 

Ka seekord on video meie pühapäevadest! ;)

Esimene tööpäev

Tere!!

Täna räägin teile oma esimesest raamatumüügi tööpäevast! Seekordsed jutud on kõik videos!
PS! Tervitan kõiki kassisõpru, sest teie teate kui tüütud nad vahel on! :D

Algus

Lahkusime Eestist 28.mai varahommikul. Sihtpunk oli kõigil raamatumüüjatel Nashville, Tennessee. Seal algas 3-päevane sales school ehk intensiivsed müügikoolituspäevad. Ööbisime hotellis, mis oli firma poolt. 

Iga päev oli äratus kell 6.59 nagu õigel müügipäeval. Seejärel külma duši all karastamine ning siis sööma. Edasi liikusime peamajja, kus algasid erinevad loengud ja müügiteksti harjutamine omavahel. 

Esimesel päeval saime loomulikult oma seljakotid koos vajaliku sisuga. Nagu näost näha, olin ma väga põnevil. 

                            Selle töövihiku saime kohapeal, mida me pidime loengutes täitma.

Selline oli hommikusöögi järjekord, mis oli ainuke söögikord firma poolt. Vaesed külastajad, kes olid ka seal. Hommikuti pidime söömise kõrval lugema midagi motiveerivat, et alustada päeva positiivsete nootidega. Nii ka kõikidel teistel hommikutel. Järgmised söögikorrad olid kell 13.00 ja 18.00 nagu jällegi õigel müügipäeval. Söögi tegime eelneval õhtul valmis ning pakkisime karpi kaasa.

Need kolm päeva möödusid väga kiiresti, sest erinevaid tegevusi oli palju. Iga päev toimusid erinevad võistlused - näiteks, kes tegi kõige rohkem demosid, tema sai mingisuguse sümboolse auhinna ja tunnustuse. 

Enne magama minekut pidime lugema palju calle, demosid ning sit downe jõudsime tol päeval kokku teha. Kui see tehtud, siis pidime umbes 5-10 min tehnilist õppematerjali lugema. Muidugi tuli ka järgmiseks päevaks lõuna kaasa teha. Kella 22.59-ks olime voodis, sest siis algas öörahu. 

Kas see nägu pole lausa: ma olen niiii excited ja ma olen nii valmis alustama müügitööga?? :D:D

Muuseas me saime viimasel müügikoolipäeval teada, kes saab meie toakaaslaseks. Minu toakaaslaseks sai Kristel, mille üle ma olin väga õnnelik. 

Meie järgmiseks sihtkohaks sai imeline UTAH, see selgus alles mõni nädal enne Ameerikasse tulekut.

Meie uueks koduks sai väga armas Ameerika kodu, kus meid ootas pereisa David, tema tütar Annie ning kaks nunnut kassi. Esimesel päeval me läksime kohe müügiluba tegema ning kohaliku politseiga kohtuma. Tutvustasime ennast, et hakkame selles piirkonnas tööd tegema. Mina jõudsin ka pool päeva töötada.

Ja siin on minu esimene video! ;)

Hello!

Mul on rõõm teid tervitada siit, mu tuliuuest blogist! Jah, olen lõpuks pärast 3,5 kuud Ameerika rännakutelt tagasi kodumaale jõudnud. Mul on väga palju materjali, mida ma iga nädal hakkan postitama elust Utah'is. 

Miks ma suve Ameerikas veetsin?

Haarasin võimalusest kinni veeta suvi hoopis teisiti. See tundus osade jaoks veidi hullumeelsena, nõustuda raamatumüügi tööga, aga tol hetkel oli see mu soov ja tahe. Ma olin lihtsalt tüdinenud tavalisest suvetööst. 

Kõik see sai alguse sellest, kui novembrikuus helistas mulle kunagine trennikaaslane, kes tahtis mulle oma suvest rääkida. Nõustusin temaga kohtuma ning sealt hakkaski lumepall veerema. Kohtumised hakkasid rutiiniks muutuma, iga nädal ta rääkis midagi uut raamatumüügi programmist. Mulle anti erinevaid ülesandeid, mida pidin tegema ja lõpuks tuligi see hetk, kui pidin otsustama, kas soovin suvel seda tööd teha või mitte. See tundus väga väljakutsuv ja ka väga raske. Vanematega pikalt arutades otsustasin ikkagi oma jah sõna öelda, see ei tulnud sugugi raskelt. Et oma tõsidust tõestada, pidin motivatsioonikirja kirjutama ja selle eesti programmijuhile esitama. Siis kutsuti mind vestlusele, mis osutus heaks, sest mind valiti mu trennikaaslase (nüüdseks manageri) tiimi esimeseks liikmeks. Ma olin väga õnnelik. 

Järgnesid iganädalased meetingud, kus kõik raamatumüügis osalevad üliõpilased õppisid müügitööd ning harjutasid müügiteksti. Seal oli kohustuslik käia, ning vabandusi ei aktsepteeritud. Ühesõnaga teisipäeviti olid suured meetingud ja nädala sees oma manageriga individuaalsed meetingud. Umbes kuu aega enne minekut lisandusid veel hommikused meetingud oma tiimiga, kus harjutati müügiteksti - pluss sa pidid ka teiste manageridega harjutama ning ise aja kokku leppima. See oli väga kiire ja tihe aeg, tagasi seda ei igatse. 

Ameerikas olles tekkis mul mõte blogilaadseid videosid teha, sest ma pole varem näinud selle töö kohta videosid, ainult kirjutusi ning sel hetkel lõigi pirn põlema. Ma tahan tutvustada seda tööd, mis emotsioonid seal tegelikult on ja kuidas see tegelikult välja näeb. 

Tutvustavas videos näete, millest blogis juttu tuleb. :)