Seekord ma tahan rääkida oma ühtedest Ameerika sõpradest - perekond Titcomb-ist. Nendega me tutvusime väga naljakal viisil.
Nimelt oli meil Kristeliga plaanis ostukeskusesse minna. Aga oli probleem, polnud millegagi sinna minna, kuna see asus kodust üsna kaugel. Ühistransport ka sinna ei viinud. Seega võtsime jalad selga ning läksime tanklasse inimeste käest küsima, kas keegi saaks meid aidata. Muidugi me igalt ühelt ei küsinud, silma järgi vaatasime, kes tundus usaldusväärne. Vanad pässid jätsime kohe kõrvale.
Märkasime, et üks noormees puhastab usinalt oma autoklaase ning läksime rääkima oma murest. Ta oli väga üllatunud, et me oleme kuskilt Eestist ja julgeme nõnda küüti küsida. Ta oli nõus meid ära viima ning pakkus, et ta võib oma naisega pärast meile ka järgi tulla. Me olime väga imestunud, kas tõesti leidubki nii häid inimesi siin maamunal. Ütlesime, et võib-olla leiame jälle sama toreda inimese, kes oleks nõus koju viima. Noormees vastas kohe: no, no, no nad tulevad meile ise järg! Kõik ei ole siin head inimesed ning äkki võib meiega midagi juhtuda, kunagi ei tea. Okei, kell 22 siin kino ees! Thank you so much! Byeee!!
Täpselt kell 22 olidki nad kokkulepitud kohas. Nad on tõesti väga head ja sõbralikud inimesed. Vahetasime kontakte ja ütlesid, et kui me veel tahame kuhugi minna, siis helistaksime neile. Nii armas!:) Järgmisel päeval kutsusid meid kohe kinno ja sellest päevast peale suhtlesime nendega regulaarselt. Käisime nendega nende sõbra pulmas, lapse sünnipäeval, viisid meid kesklinna tähtsamaid vaatamisväärsusi vaatama ja käsime ka mereakvaariumis. Ühesõnaga meil oli nendega väga tore!
THANK YOU SO MUCH, CLAUDIA AND MARCUS, FOR THESE GREAT MEMORIES!!
Jaaa nüüd on videoaeg! Nimelt, huvitas mind väga, mida ta nüüd arvab/teab Eestist ja eestlastest, kui nad on kohtunud meiega. Ta oli meeleldi nõus minuga väikse ''intervjuu'' tegema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar