Väga vabandan juba ette, et nii pikk video tuli. Ma nägin niigi väga palju vaeva, et oma juttu lühemaks saada, sest tegelikult jagub juttu hommikuni.
Minu kliendi toredad lapsed, kellega ma suhtlen tänaseni.
Haarake popcorn ja saage osaks minu tavapärasest tööpäevast Ameerikas. Kui sa veel ei tea, kuidas tuleb rääkida inimesega, kes tuleb uksele ja ütleb sulle ''No!'', siis heidke videole pilk peale! ;)
Seekord ma tahan rääkida oma ühtedest Ameerika sõpradest - perekond Titcomb-ist. Nendega me tutvusime väga naljakal viisil.
Nimelt oli meil Kristeliga plaanis ostukeskusesse minna. Aga oli probleem, polnud millegagi sinna minna, kuna see asus kodust üsna kaugel. Ühistransport ka sinna ei viinud. Seega võtsime jalad selga ning läksime tanklasse inimeste käest küsima, kas keegi saaks meid aidata. Muidugi me igalt ühelt ei küsinud, silma järgi vaatasime, kes tundus usaldusväärne. Vanad pässid jätsime kohe kõrvale.
Märkasime, et üks noormees puhastab usinalt oma autoklaase ning läksime rääkima oma murest. Ta oli väga üllatunud, et me oleme kuskilt Eestist ja julgeme nõnda küüti küsida. Ta oli nõus meid ära viima ning pakkus, et ta võib oma naisega pärast meile ka järgi tulla. Me olime väga imestunud, kas tõesti leidubki nii häid inimesi siin maamunal. Ütlesime, et võib-olla leiame jälle sama toreda inimese, kes oleks nõus koju viima. Noormees vastas kohe: no, no, no nad tulevad meile ise järg! Kõik ei ole siin head inimesed ning äkki võib meiega midagi juhtuda, kunagi ei tea. Okei, kell 22 siin kino ees! Thank you so much! Byeee!!
Täpselt kell 22 olidki nad kokkulepitud kohas. Nad on tõesti väga head ja sõbralikud inimesed. Vahetasime kontakte ja ütlesid, et kui me veel tahame kuhugi minna, siis helistaksime neile. Nii armas!:) Järgmisel päeval kutsusid meid kohe kinno ja sellest päevast peale suhtlesime nendega regulaarselt. Käisime nendega nende sõbra pulmas, lapse sünnipäeval, viisid meid kesklinna tähtsamaid vaatamisväärsusi vaatama ja käsime ka mereakvaariumis. Ühesõnaga meil oli nendega väga tore!
THANK YOU SO MUCH, CLAUDIA AND MARCUS, FOR THESE GREAT MEMORIES!!
Jaaa nüüd on videoaeg! Nimelt, huvitas mind väga, mida ta nüüd arvab/teab Eestist ja eestlastest, kui nad on kohtunud meiega. Ta oli meeleldi nõus minuga väikse ''intervjuu'' tegema.
Pühapäevi ootasin mina KÕIGE rohkem, sest siis sai tööst puhata ja oma tiimiga aega veeta. Mul vedas oma tiimiga väga - olid ägedad inimesed, kellega oli alati lõbus.
Vabal päeval nagu tavalistel tööpäevadelgi oli äratus kell 6.59. Nii oleks tahtnud kauem magada. Karastasime end külma duši all, pesime hambad, panime tavariided selga ja läksime kiiresti toidupoodi. Meil Kristeliga vedas, sest meie hostisa oli nõus meid autoga varahommikul poodi viima. Poes käimine oli paras huumor. Me lihtsalt jooksime ostukäruga mööda poodi ringi ning saime suures Walmardis käidud vähem kui 25 minutiga. Meil oleks olnud võimalik minna toidupoodi ka õhtul, aga õhtul oli niigi palju tegevusi, et mõtlesime aja kokku hoides kiiresti hommikul ära käia. Vahel käisime ka ise rattaga oma väikses toidupoes.
Meie manager võttis meid autoga kodu juurest peale enamasti kell 8.30, siis oli suund hotelli, kuhu kõik meie tiimikaaslased kogunesid. Oii, milline rõõm oli näha oma tiimikaid, kõik kallistasid üksteist ning pakatasid rõõmust. Peale rõõmurallit sai oma perega ühendust võtta, kes helistasid, kes kirjutasid meili. See tund aega oligi mõeldud peredele, sõpradele. Siis kutsusid meie managerid individuaalsetele jutuajamistel. Rääkisime oma nädalast: mis hästi läks, mis oleks võinud paremini minna, kuidas fookused toimisid ning märkisime ära oma müügipiirkonna, kus nädal aega töötasime. Kui need jutud olid kõigil ära räägitud, oli meil suur meeting kõik koos, kus igal pühapäeval oli uus teema võetud. Nendeks teemadeks oli näiteks, kuidas müüki parandada, kuidas olla parem müügitekstis, kuidas inimestega suhelda jne. Kui lõpuks oli see kõik hotellis toimunu läbi, ootas meid enamasti mingi lõbus tegevus. Näiteks käisime ujumas, bowlingut mängimas ja mõnes söögikohas söömas. Paraku ei saanud seda pikalt nautida, sest enne uut algavat nädalat pidi kõik asjatoimetused tehtud olema.
Pügapäevad möödusid väga kiiresti. Kui me Kristeliga lõuna paiku koju jõudsime, panime kohe pesu pesema ning seejärel hakkasime oma USA perele eestipärast sööki valmistama. Kuna meie hostisa mingit raha seal elamise eest ei küsinud, leppisime kokku, et igal pühapäeval teeme meie midagi eestipärast süüa. Suurepärane diil, eksole. Meil vedas väga meie perega!
Iga tiimikaaslasele oli antud mingi ülesanne, mida ta pidi suvel tegema. Mulle anti blogi pidamine, pidin iga nädal kirjutama meie tiimist, kuidas möödus ning mida naljakat toimus. Kuna ma sattusin kirjutamisega väga hoogu, kärbiti minu teksti väga palju. Need postitused läksid kõik SW blogisse, kus olid ka teiste tiimikate postitused.
