Mu ema tuttava laps käis paar aastat tagasi raamatuid müümas, ta püsis seal lausa 3 suve järjest. Küsimuse peale, et kuidas talle meeldis, ei osanud tuttav midagi öelda. Ütles ainult, et tütar ei taha sellest rääkida ning ega ta väga positiivselt seda aega ei meenuta.
Miks ei räägita neid lugusid, kuidas läks, kuidas meeldis, mis ei meeldinud? Neil oleks justkui mingi vanne suvelõpus antud, et ei pajataks oma lugusid edasi. Kui googeldada "raamatumüük usas", tuleb ka ainult paar lugu ja mõni blogipostitus sellest. Imelik, kas pole? Keegi nagu ei julgeks oma suud avada. Ma ei mõtle ainult sotsiaalmeedias, aga ka mujal. Me ainult kuuleme jutte, et kellegi sõbra sõber käis ja ta jäi küll väga rahule, Eestis ostis endale pärast lausa auto või kellegi koolikaaslasele üldse ei meeldinud ja ei soovitaks ka minna.
Kui keegi tahab kuulda erakordseid häid jutte raamatumüügist, siis kõige parem on ise kohale minna ja rääkida nendega (manageridega), kes on juba mitu suve käinud ja kellel on pajatada palju jutte, kui raske töö see on, aga ''Vaata kui palju ma olen teeninud!!''. Kindlasti nad on sulle juba helistanud ja pika pinnimise peale su kontorisse meelitanud. On olemas kahte sorti inimesi, need, kes kohe arvavad, et see töö pole kindlasti neile mõeldud ja teised, kes on veidi huvitatud. Manager küsib vestlusel ka su käest aina, et kuidas tundub. Ta joonistab skaala ja sa pead ära märkima, kus meeleolus sa hetkel oled - kas täiesti 0 lähedal, keskel, et tahaks veel teada või täiesti tipus (sulle väga meeldib). Muidugi ei saa sind koju lasta ilma tema tšekkide näitamisteta, kui palju on ta teeninud. Neid vaadates tekib küll selline tunne, et ma tahan ka sellist summat oma pangakontos näha ja sa oledki justkui hüpnotiseeritud. Mõtlesid, et see on kõik? Nüüd ava oma telefoni kontaktid ja hakka kirjutama üles nimesid, kes võiksid ka tema jutule tulla. Ma mäletan, et alguses ma polnud nõus selle korraldusega, aga ta suutis mind kuidagi ära rääkida ja juba otsisingi numbreid. Vabandust, sõbrad! Kui sa oled leppinud teise kohtumise aja temaga, võid mantli selga panna ja sammuda koju.
Muidugi igat asja tehes annab ta sulle mingi kogemuse. Kogemused rikastavad elu. Kui sa arvad, et sa vajad sellist kogemust, siis enda poolt ma saadan sulle palju edu, sest edu ongi suvel kõige rohkem vaja. Tagasi tulles küsimuse juurde, miks keegi raamatumüügist ei räägi, ei oska ma tõesti sellele vastata. Võibolla pole teenitud nii palju raha ja on piinlik sellest teistele rääkida, sest Ameerikasse on mindud suurte lootustega. Või äkki on see raamatumüüjate sisene teema, miks ei räägita. Või hoopiski ei taheta seda aega uuesti meenutada. Neid põhjuseid võib olla palju, mida mina ei oska välja tuua.
Suure ajupesu ohvriks langevad seal kõik - alguses ei saada sellest aru, kuid tagasi vaadates on kõik selge. Kristeliga (usa toakaaslane) oleme mõelnud, et kuidas sellest aru ei saada, et neile tehakse täielikku ajupesu. Nad on nagu eraldi hõim, kellel on oma keel ja teod, ning kes püüab kaasata nendega liituma nii palju inimesi kui võimalik. Teiste blogisid on naljakas lugeda, kuidas nad postitavad manageride poolt antud inglisekeelseid motiveerivaid tsitaate. Tegelt kui sa juba raamatuid müüd, siis need tsitaadid ongi need, mis sind võivad tõesti motiveerida, kui tunned, et mitte kuidagi ei jaksa.
Mu enda vihikus, kuhu pidi konspekteerima, pulbitseb ka paljudest tsitaatidest, mida pidi üles kirjutama: ''If I work, everything else will work out!''.
Lõpetangi tänase postituse sellise mõtteteraga, mille ma leidsin vihikust:
''Life is only 10% what happens to you and 90% how you react to it.''
Olge tublid oma valikuid tehes ja kõige tähtsam, tehke oma valikud ise!!
Karola